Lõpetan blogimise. Maailmalõpp on käes

Tõsi see on - maailma lõpp on käes. Vähemalt nendele inimestele, kes suvatsesid, võtsid vaevaks minu tagasihoidlikku blogiurgast külastada.

Just täpselt te saate aru, ma panen oma putka siin kinni. Igaveseks. Põhjuseid selleks pole palju, kuid neid pole ka vähe.

Viimasel ajal mul ei läinud enam hästi - hakkasin populaarsust kaotama interneti reitingutes ja kohtingukutseid ka enam ei tehtud piisaval määral, et see motiveeriks mind blogimisega jätkama. See tekitab stressi ja pingeid, see tekitab pahat tuju ja sitta meeleolu. Need on asjad, millega ma ei saa leppida ega seksida. Olen ikkagi täies elujõus suur ja noor mees ning teatavate loogiliste ja normaalsete vajadustega. Siinkohal ei räägi intiimsfäärist, vaid just vajadusest olla hinnatud inimene, abikaasa ja mentaalne lover "Onu Remuse" kategoorias.

Enamus olete ju tõesti tähelepannud, et ma pole enam see, kes ma olin. Olen nüüd see, kes ma ennem ei olnud. Ja see on suht not cool, suht uncool. Suht coolless. Ja see ei ole minu süü, süüdistan kõiki teisi, kes mind praegu vaimselt ehk loominguliselt on läbipõletanud - surunud mulle peale olla number üks, best of the best. Number one best.

Kuid samas ei maksa liigselt muretseda, mu kallid inimesed. Pauguga ma siia ilma tulin (kas blogimaailma) ja pauguga ka ma siit ära lähen. Põhimõtteliselt ma lasen ennast õhku, selleks, et paiskuda maailma ja seda ümbritsevasse ruumi ning seeläbi sidustuda uute mingite jamadega, ideede, energia ja värkidega samamoodi nagu enne, kuid uutmoodi ja paremini.

Kuna loodus, va vana kukk raisk ei salli tühja kohta nagu te teate, siis tuleb tühjad kohad seniks täita lastega või siis vähemalt lapsemeelsete inimestega. Seega - nagu Phonenix tõuseb taaskord tuhast ja loob legendi, mis püsib 1000 aastat ja 1000 kuud ning 1000 diskot, siis ka mina tõusen taaskord tuharast ja loon enda uueks, läbi uute väljakutsete ja maksete ja sponsorite ning elan virtuaalselt edasi.

Siinkohal tahaks aga teieni tuua oma interneti elutsükli, millele siiski ühest punkti ma ei pane.

1. Jututoad
2. Rate
3. Orkut
4. Blogi
5. ...

Panen punkte praegu kolm, et säiliks saladuslik salaloor ja müstika, mis minu isikut ja musikut ümbritseb.

Kas on see "..." punkti mingi uus alustav portaal?

... ehk on see hoopis kiluvõileib munaga?

... või on see hoopis mine perse?



Eks aeg annab arutust.


Niisiis, hüvasti mu sõbrad ja tuttavad. Hüvasti inimesed ja hüvasti hüvasti. Oli tore kuniks jätkus, oli tore kuniks kestis. Oli tõesti tore.

Ärge olge kurvad, sest see oleks suht homo ja ma hakkas teid narrima. Olge rõõmsad ja edasipüüdlikud ning mäletage hea sõnaga kadunukest, kes oli küll loll poiss aga tegelt täitsa OK.

Aitähh veelkord kõigile ja kõige eest - selle eest mida sain, mida andsin, mida lasite anda, endas kanda ja hoida - sügaval südames, kananahana oma keha pinnal ja surinana oma intiimpiirkonnas.

Raske on siinkohal panna seda viimast kandvat ja lõplikku punkti - tahaks veel venitada ja pikendada seda ühist hetke siin koos. Tahaks rääkida tegelt veel viimase loo teile sellest, kuidas ma sain teada, mida ma Maardus teen. Või siis selle loo, kuidas on koostatud Hesburgeri äriplaan. Samamoodi tahaks teile veel rääkida oma loo. Päris oma loo - endast ja oma elusaatusest.

Kuid viimaks ometi tuleb panna punkt. Konkreetne. Siinkohal selle punkti panengi.

Usun, et ma saan hakkama. Usun, et ka teie saate hakkama. Ma usun tõesti palju asju, kuigi ma pole usklik. Aga mis siis! Uskumises peitub jõnn ja õud ning see on see, mida me tegelikult kõik ju sisuliselt sihime - muuta oma soovid ja sihimärgid elus käega ja vaimselt katsutavateks.

Seega suur tänu kõigile kes aitasid mind selle blogi koostamisel ja edendamisel. Suur suur aitähh ja musi ka ning mõningad lilled ja diplom.


16.veebruar.2009 Mc Sylt. (vaikselt sumbuvad kosmosehääled taustal)


Väike sobiv muusikapala postituse veelkordse ülelugemise taustaks: