Emme, issi ja väike Viljo

Jõudiski siis kätte päev, mil väike Viljo läks esimesse klassi. Ommikul pakkis ranitsa ära, lükkas põsed putru täis ja kimas issi Volvo tagaistmel kooli poole. Teepeal tehti väike peatus bensukas, kuna issi pidi autot tankima ning ühtlasi kondoome ostma, sest peale pojakese kooli viimist oli tal plaanis minna otse ühe naistuttava juurde sudokusid lahendama.

Kodus sinist silma ja murdunud roideid ravival emmel polnud sellisest asjade käigust muidugi aimugi ja arvas, et issi läheb peale pojakese kooliviimist tööle ja teenib perele raha ning võimalusi paremaks eluks. Sel ja ainult sel põhjusel ei pöördunud ka ta oma terviseprobleemidega arstipoole, vaid otsustas kodus privaatselt ilma liigse kära ja seletamisteta terveneda.

Päevale kena algus tehtud, läksid isa ja poja teed kooliväravas lahku, kuna issil oli väga kiire ja tal ei olnud teiste lapsevanemate kombel aega aktusel passida ja klassijuhataja tunnis aega surnuks lüüa.

Viljo suur ja tubli poiss, leidiski oma klassi üles ja pingigi sai iseseisvalt perse alla. Aktus oli nagu ta oli ja klassijussi tund oli ka surmigav tegelt, kuid Viljole üldjoontes kogu teema siiski sobis. Mingi hetk siis krt kogu värk lõppes ära ja Viljo helistas kokkulepitud plaani kohaselt issile, et see tuleks ja võtaks ta peale ning nad läheks koos koju.

Aga sittagi. Issi raisk ei võtnud telefonitoru. Ja ei võtnud seda ka teisel ega kolmandal helistamiskorral.

Viljo suur ja tubli poiss nagu ta oli, otsustas, et läheb ise koju ja ei hakka haiget emmet kodus helistamisega segama. Seadiski ta siis sammud kodu poole. Tee oli tuttav, sest nad olid emmega seda teed pidi koos mitu korda jalutanud.

Ühel tänavanurgal aga raisk Viljo koperdas oma ranitsa sangadesse (või olid need ta rebadel püksid, mida üks onu üritas tal seljatagant maha sikutada) ning ta lendas läraki sõiduteele pikali. Koheselt ilmus kusagilt suur maastur, mis Viljost üle sõitis. Viljo ei jõudnud midagi öelda, mõelda, teha ega näha. Võibolla ainult jõudis tunda midagi, kui ta peake prõksti autoratta all katki läks ja 2D 'ks muutus.

Möödus tunnike või kaks ja kodus olev emme hakkas mõtlema (muretsema), kus siis ta mehed on. Helistas kõigepealt issile - tuut, tuut, tuut. Viljo - üks tuut ja väljalülitatud.

Ei tea öelda, kas emme süda aimas midagi halba või ei aimanud, aga igatahes sundis see süda tal ennast püsti ajama, vaevaliselt riidesse panema ning korteri ukse poole komberdama. Korraga ta libastus parketil ning kukkus. Terav valu läbistas noahoobina ta rindkeha ning mõne hetke pärast ei saanud ta enam korralikult hingata. Veel paar abitut püüet ahmida endasse õhku, kuid siis saabus diagnoos, milleks oli lämbumine kopsu tunginud roiete tõttu.

***

Issi aga oli just sel hetkel jõudnud õige sudoku lahenduseni ning rahulolevalt veeretas ta ennast mõistatuse pealt maha.