
Sõitsin siis hommikuse rongiga Pärnust Talinna äri ajama nagu suurärimehed ikka. Sõit tõotas tulla kena ja meeldiv ning tore.
Olin selleks reisiks põhjalikult valmistunud ning teinud omale reisimoonaks kaasa mõningad võileivad, termosega kuuma võid ja puljongit. Ajaviiteks võtsin kaasa paar raamatut, sealhulgas "Algaja mammoloogi käsiraamat" ning kunstitarbed, et saaksin rongiaknast avanevaid maalilisi maastikuvaateid kunstiliselt jäädvustada.
Sisenesingi siis kupeesse, valisin sobiva istekoha kuueses pinkidereas ning istusin. Peatselt tuli piletikontrolör ning ma lunastasin endale sõiduõiguse tagava pileti. Istusin siis, vabastasin oma jalad botastest ning asetasin nad kenasti vastaspingile. Kotist õngitsesin välja sooja ruudulise mustriga pleedi ning asetasin ümber oma õlgade.
Ninale lükkasin lugemisprillid ja keskendusingi raamatule. Paratükkide vahepeal maiustasin kiluvõileibade ja sooja võiga.
Raamat iseenesest oli väga hea ja õpetlik ning paljude joonistega. Näiteks sain teada sellist asja, et kui rinnanibu ümber nöör siduda ja teine nööri ots kiirendava auto kärukonku otsa haakida, siis nibu tuleb otsast ära. Samuti selline fakt, et kui ühe rinna peale joonistada pakk kartulikõrpse ja teise rinna peale õllepudel, siis öösel näed unes oma tulevast meest ning tema automarki.
Vahepeal helistas ema ja küsis, kas ma ikka rongi peale sain. Vastasin, et muidugi sain, ega ma mingi tuutu-luutu ole.
Siis helistas isa ja küsis, kas ma ikka rongi peale sain. Vastasin, et muidugi sain, ega ma mingi tuutu-luutu ole.
Siis helistas vend ja küsis, kas ma ikka rongi peale sain. Vastasin, et muidugi sain, ega ma mingi tuutu-luutu ole.
Siis helistasid veel muud sugulased ja küsisid, et kas ma ikka rongi peale sain. Vastasin, et muidugi sain, ega ma mingi tuutu-luutu ole.
Siis ema helistas uuesti ja küsis, et ma vaadaku, kas ma olen ikka õige rongi peal. Vastasin, et muidugi olen õige rongi peal, ega ma mingi tuutu-luutu ole.
Kõne lõppedes siiski kontrollisin igaksjuhuks piletit ning küsisin kontrolöri käest üle. Kontrolör silitas mu pead ja ütles, et "esimene suurem reis iseseisvalt jah... kõik on korras, oled õige rongi peal" ning lubas rongijuhi-abi mulle ütlema saata, kui on õige aeg lõpp-peatuses maha tulla.
Siis helistas vend uuesti ja ütles, et kui ma tahan, siis ta helistab tädi Saimale ja see tuleb mulle rongijaama vastu. Ma ütlesin, et ei ole vaja, mul on kontrolöriga juba räägitud asjad. Tundsin ennast päris uhkelt, et noh ise sain asjad organseeritud jne.
Veidike rahunenult istusin pingile tagasi, kuid ei suutnud enam lugeda. Võtsin siis vildikad ja paberi välja ning asusin rongiaknast paistvad kenat lagendikku ja selle ääres olevaid kuuskesid joonistama. Joonistasin siis ühe puu ja kui ma suunasin pilgu uuesti aknast välja, siis enam lagendikku ei olnud, vaid see oli asendunud lepavõsaga.
No mis seal ikka, võtsin siis uue paberi ja hakkasin lepavõsa joonistama. Joonistasin siis ühe põõsa. Kui jälle aknast välja vaatasin, polnd enam võsa vaid olid juba majad tekkinud. Siis sain aru, et maastikuvaadete joonistamisest ei tule sõitvas rongis midagi välja. Südametäiega joonistasin põõsa kõrvale suure noku ning panin maalimistarbed portfelli tagasi.
Rong peatus ja nägin aknast, et olime jõudnud Kohilasse. Perroonil seisis palju rahvast, enamus nendest olid väiksed lapsed - sellised lasteaia vanuserühmas. Rongi uksed avanesid ja peatselt täitis minu kupeed laste kilked ja sagimine. Kasvatajad paigutasid lapsed istuma ja minu pinki istus 5 last. Kõik siuksed väiksed ja armsad nunnud - silmad säravad nagu nööbid peas ning mõnusalt naerusuised.
Kuulsin kasvatajate juttu pealt - nimelt nad lähevad Tallinnasse loomaaeda eksursioonile. Kuulasin siis laste jutuvada pealt ja sügasin jalga, kuna see raibe oli hakanud sügelema. Villaste sokkidega läks rongis sees olles ikka palavaks. Tõmbasin viigipükste sääre natuke ülesse ja sokki lükkasin natuke allapoole botaste ääre peale ja sügasin mõnusalt.
Korraga hele lapsehääl küsib, "Onu.... mis sul seal jalapeal on?"
Mina, " Ei ole midagi seal, väike laps sa näed viirastusi".
Lapsehääl, " Ei näe viirastusi, sul on seal jalapeale midagi joonistatud!!!"
Mina, " Ei ole... mis sa ajad lapsejuttu".
Lapsehääl, " No kui ei ole, siis näita, et ei ole"
Mina, "No ok... näe vaata"...
Lapsehääl, "Ei teise jalapeal".
Vastumeelselt siis tõmmasin soki alla ja näitasin...

Lapsehääl küsib, "Mis asi see on?".
Mina, "Nohh... tatoveering noh".
Lapsehääl, "Seda ma tean isegi... aga mida see tähendab?"
Mina, "Noo... see pidi tulema nagu tuulteroos võis siis nelja ilmakaarde laialiminevad nooleotsad...aga jäi pooleli"...
Lapsehääl, " Ei tea... see näeb rohkem välja nagu päkapikk!!!".
Teine lapsehääl hõiskab, " Ei see on nagu vihmavari!!!".
Kolmas kilkab, " Ei ole, see on nagu rakett!!!!!"
Ma üritan lapsi maha rahustada, " Tasa tasa, ei ole vaja karjuda siin... ega ma ise ka selle tattoo pärast ka just õnnelik pole... nooruses sai lolli peaga tehtud".
Siis mingi suur paks väike poiss karjub üle kupee,
" Tulge vaadake, onul on rõve tattoo jalapeal... nagu peldikupump!!!"Ja siis tuli igaltpoolt väikseid lapsi (kes olid minu silmis juba tatikateks muutunud) ja pensionääre, kes kõik tahtsid mu tattoo'd näha. Tehti fotosid ja üks kogemata samas rongis olev Kohila ajakirjanik lubas kohalikus maakonnalehes sellest loo teha.
Mul oli väga piinlik ja mõtlesin, et mine perse, kuidas kurat nüüd nii asi läks. Poole tunni pärast inimeste huvi mu tatoo vastu siiski vaibus ning sain rahus omi mõtteid mõlgutada.
Siis korraga vaatan, et üks tatikas on mu portfelli vahelt välja õngitsenud mu joonistuse ning läks sellega kasvataja juurde ning näitab seda talle ja ise osutab oma inglisõrmekestega minu poole.
Kasvataja läks näost punaseks ja tuli selgitust nõudma...
"Noormees, mida te endale lubate, joonistate pornograafilisi pilte siin laste juuresolekul... kui te sellist käitumist järgi ei jäta, olen sunnitud politsei kutsuma"...
Mina näost veel punasem ja kogelen, " Ei ei seda ma ennem joonistasin ja see pilt polnud üldse nii mõeldud... tatikas ise võttis selle mu portfellist".
Kasvataja nagu rahunes ja läks eemale teiste tatikatega tegelema, kes olid vahepeal ühe magava vanahärra paokil suu paugutajaid täis toppinud.
Panin pildi portfelli tagasi, võtsin rahustuseks termosest lonksu kuuma võid ja suigatasin tekkinud närvipinge tõttu kergelt. Läbi kerge suigatuse kuulen, kudas üks tüdruk-tatika hääl ütleb, " Onu kas sa saaksid aidata mu jope luku lahti teha, palav on ja ma ise ei saa...".
Võpatasin natuke ja ajasin kogemata termose endale pükstepeale ümber...
No muidugi ikka aitad väikest vastikut tatikat. Hakkasin siis jope lukukest lahti aitama, mis oli ennast jope sisehõlma külge kinni tõmmanud. Samal ajal kui ma jope lukukest harutasin, ütles üks poiss-tatikas...
"Onu anna mulle oma telefoninumber, ma saadan sulle MMS'iga su tattoo pildi".
Olin kogu sellest juhtunud kremplist täiesti segaduses ning häiritud ja seepärast mõtlikult ning küsivalt kordasin tatika poolt öeldut poolvaljusti järgi, " Mina annan sulle oma telefoninumbri ja sa saadad mulle pilte?!".
Parajasti sel hetkel, kui ma tüdruk-tatika jope lukku harutasin ning seda lauset ütlesin, sain ma korduvalt lahtise käega vastu vahtimist ning tuttav kasvataja hääl hüüdis...
"Sa oled ikkagi nurjatu pervert, riietad siin lapsi lahti ja tahad, et need endast pilte sulle saadaksid... vaata hullu, püksid ka endal veel eest täis teinud!!!!".
Üritasin asja selgitada, kuidas asi tegelt on, kuid mind ei kuulatud ja kogu kupee hakkas karjuma "Pervert pervert" ning paar turskemat meest tassisid mind väevõimuga rongi peldikusse ning panid mu lukutaha.
Edasine mis juhtus on liiga valulik, et teile seda siin rääkida.
Esimene pilt internaadist - õuduklaps Damien
Teine pilt - autori kollektsioonist (jalg koopiamasinasse)